Praktikas on üles kerkinud küsimus, kas olukorras, kus lapse ja vanemate suhtlemine on ajaliselt jagatud pooleks (50:50) ja vanemad vastastikku lapsele elatise maksmises (raha vastastikku ülekandmises) kokku ei lepi, on riikliku perelepitusteenuse tulemusel sündivas vanemluskokkuleppes võimalik kokku leppida nn muul viisil ülalpidamise andmises nii, et see kokkulepe oleks sundtäidetav täitedokument?
Kui lugeda riikliku perelepitusteenuse seaduse (RPLS) § 12 lõikes 6 sätestatut: „Alaealise lapse ülalpidamist puudutav Sotsiaalkindlustusameti kinnitatud vanemluskokkulepe on täitedokument juhul, kui see sisaldab kokkulepet elatise maksmise kohta.“, saab teha vähemalt järgmised järeldused: 1) kui lapse ülalpidamist puudutavas vanemluskokkuleppes puudub kokkulepe elatise maksmise kohta, ei ole Sotsiaalkindlustusametil (SKA) võimalik vanemluskokkulepet kui täitedokumenti kinnitada; 2) seadus ei keela vanematel lapse ülalpidamist puudutavas vanemluskokkuleppes lisaks elatisele kokku leppida täiendavas rahalises panustamises lapsele ülalpidamise andmiseks; 3) seadus ei keela SKA-l kinnitada vanemluskokkulepet, milles puudub lapse ülalpidamise kokkulepe (sh elatis).
Viimase järelduse mõte on selles, et kui vanematel puudub erimeelsus ja vastastikune nõue lapse ülalpidamist puudutavates küsimustes, siis võivad nad RPLS § 4 sätte ja mõtte järgi ikkagi kokku leppida perekonnaseaduses sätestatud lapsega suhtlemise õiguses ning alates 01.07.2023 kohtu suunamisel ka ühise hooldusõiguse lõpetamises või muutmises perekonnaseaduse § 1371 kohaselt.
Samuti võiks järeldada, et kui vanemluskokkuleppes puudub kokkulepe elatise maksmise kohta, aga on mingid muud ülalpidamist puudutavad kokkulepped, puudub SKA-l õiguslik alus vanemluskokkulepet kui sellist kinnitada. Siin oleme me seisukohal, et kui need muud kokkulepped on selged ja rahalised ning seejuures veel ka perioodilised ja periood on määratletav (nt huvikooli tasu, lasteaia tasu ja/või söögiraha jms), võiks SKA omada õigust ka neid täitedokumendiks kinnitada. Ehk siis vastastikku elatist üle ei kanta, aga on kokku lepitud muude perioodiliste rahaliste kohustuste täitmises.
Vanemad võivad ju olla huvitatud vanemluskokkuleppes lisaks elatisele kokku leppida ka lapsega seotud muude kulude katmises (lisaks eeltoodutele ka 1 x aastas talveriiete hinnaga kuni 100 eurot ostmises, 2 x aastas sporditarvete hinnaga kuni 200 eurot ostmises, iganädalases taskurahas 15 eurt jms täiendavalt elatisele). Leiame, et sellised kokkulepped on lapse huvides, mõistlikud, lubatavad ja põhimõtteliselt vajadusel ka sundkorras täidetavad (mõistagi on selleks vaja veel rida detaile vanemluskokkuleppesse lisada, et täituril oleks, millest juhinduda).
Sundtäidetavuse osas tuleb vanemluskokkulepe sõnastada nii, et see oleks selgelt arusaadav, täituri poolt „mõõdetav“ ja täidetav ka muu kokkuleppe või muude dokumentide tekstita (vt võrdluseks ka tsiviilkohtumenetluse seadustiku, lüh. TsMS, § 442 lg 5). Seetõttu me ei nõustu RPLS-i seletuskirjas väidetuga: „Muul viisil ülalpidamise andmises võib küll kokku leppida, kuid selline vanemluskokkulepe ei ole täitedokument, kuna selliseid kokkuleppeid ei ole võimalik sundtäita.“ juhul, kui seletuskirja autorid pidasid „muu viisi“ all silmas ka muid, sh perioodilisi, rahalisi kohustusi lisaks elatisele. Kui elatises on kokku lepitud ja lisaks ka korrektselt ja õiguslikult siduvalt sõnastatud muu rahalise ülalpidamise andmises, siis ei tohiks sundtäitmine olla takistatud.
Mida tähendab lapse ülalpidamine?
Seadus ei määratle mõistet „ülalpidamine“, küll aga kasutab seda üsna ohtralt. Eesti keeles tuleks mõiste „ülalpidamine“ sisust aru saada nii, et tegemist on majandusliku hoolitsemisega kellegi eest, elatamisega. Mõiste „elatis“ on sõnaraamatu järgi samasisuline, kui „ülalpidamine“.
Igas Euroopa riigis on vanematele ette nähtud kohustus isiklikult hooldada oma alaealist last. Lisaks on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealist last ja last, kes on täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes. Kui laps saab 21-aastaseks, ülalpidamiskohustus reeglina lõpeb.
Mis on kokkulepe elatise maksmise kohta?
Leiame, et kokkulepe elatise maksmise kohta võib olla kahesugune: 1) kohustust tekitav; 2) tasaarvestav.
Selgitame seda nii, et kui laps on rohkem ühe vanemaga (nt 2/3 ajast), peab teine vanem selle aja eest maksma lapsele elatist – selle näite puhul siis 2/3 lapse igakuisest vajadusest ja tema tavalisest elulaadist ning tema kasvatamise kuludest lähtudes kokku lepitud summast. Olgu öeldud, et vanemad peavad ka omavahelises elatise kokkuleppes lähtuma perekonnaseaduses (PKS) sätestatud põhimõttest, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui PKS § 101 alusel arvutatud summa. Seejuures on vanemad vabad kokku leppima, et üks vanem võtab enda kanda suurema osa nimetatud miinimumist kui teine vanem või ka lepitakse kokku üleüldse suuremas summas kui miinimumsumma. Igal juhul oli see näide vanemale kohustust tekitavast elatisest.
Me arvame, et ka kohus peaks sellest PKS § 101 arvutatavast miinimumsummast kinni pidama, kui ei teki mõjuvat põhjust elatise vähendamiseks PKS § 102 lg 2 järgi (vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps). Selle mõjuva põhjuse peab kostja (elatise maksja) hagimenetluses oma vastuses kohtu ette tooma – kohus ise ei tohiks vähendamise initsiatiiviga välja tulla ja sellega hagi raamidest väljuda.
Ehk siis, kui ülalpidamiskohustuse täitmine seaks ohtu kohustatud poole enda toimetuleku, siis vabaneb ta kohustusest. Siiski vanemad ei vabane ülalpidamiskohustusest oma alaealise lapse suhtes ka juhul, kui see ohustab nende endi toimetulekut. Vanemad on teineteise suhtes kohustatud iseenda vajadusi piirama, et lapsele äraelamist võimaldada. Selline põhimõte tuleneb erilisest sõltuvussuhtest, mis valitseb alaealise lapse ja tema vanema(te) vahel.
Kui aga vanemate ja lapse suhtlemise kord on ajaliselt pooleks, on alust elatise tinglikuks tasaarvestamiseks. St olukorda, kus vanemad on küll kokku leppinud lapse igakuise rahalise vajaduse (elatise) suuruse, mille katmine on jagatud vanemate vahel pooleks, aga nad ei hakka vastastikku võrdseid summasid üle kandma, vaid n-ö tasaarvestavad need summad kuludega, mis kumbki vanem lapse huvides kannab siis, kui laps on konkreetse vanema hoole all.
Sellest saab tuletada praktilise soovituse juhuks, kui suhtlemise kord on ajaliselt pooleks ja tahetakse kokku leppida täiendavates lapse huvides tehtavates finantskohustustes. Vanemluskokkuleppesse tuleks sisse kirjutada punkt elatise suuruse kohta ja selgitada, et kuna laps on kummagi vanemaga võrdse aja, siis vanemad vastastikku elatist rahaliselt üle ei kanna, vaid katavad kõik lapse kulud ajal, kui laps on ühe või teise vanemaga. Sellega peaks olema täidetud RPLS § 12 lõikes 6 esitatud nõue, et täitedokument sisaldab kokkulepet elatise maksmise kohta. Ja kui see on täidetud, pole takistust ka järgnevate punktide lisamiseks ja muude rahaliste kohustuste kokkuleppimiseks, mis on samuti vajadusel sundkorras täidetavad.
Mis on muul viisil ülalpidamise andmine?
Ülalpidamist on üldjuhul õigustatud saama üleneja või alaneja sugulane, kes kehalise või vaimse puude tõttu või muul põhjusel on võimetu endale ise sissetulekut hankima.
„Viis“ mõistena tähendab eesti keeles seda, kuidas midagi tehakse või kuidas miski toimub, tegevuse või toimumise laadi, ka moodust, meetodit, võtet.
Vanema ja lapse vahelises suhtes on lubatav ja isegi vajalik ülalpidamine muul viisil kui rahalise elatise maksmise teel. Vanematel on endil õigus omavahel kokku leppida, missugusel viisil ja kui suures ulatuses kumbki neist oma ülalpidamist lapse suhtes täidab. Riikliku perelepituse teenusel läbiräägitav ja loodetavalt sõlmitav vanemluskokkulepe peaks kindlasti võimaldama vanematel selliseid kokkuleppeid sõlmida. Pigem on ju probleem selles, et sellised „muu viisi“ kokkuleppeid ei pruugi olla sundtäidetavad, mistõttu ei sobi need täitedokumenti. Väga oluline on lapse puhul arvesse võtta ka faktilist hoolitsust ja kõige vajalikuga varustamist. Rahalise elatise nõue vanema vastu tekib esmajoones siis, kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises.
Muul viisil ülalpidamise all on meie õiguskorras mõeldud sellist ülalpidamist, mis ei ole rahaline ega perioodiline, nagu näiteks: lapse lasteaeda/kooli sõidutamine, lapse toiduks vajalike aiasaaduste kasvatamine ja neist talveks hoidiste tegemine jms. Mööname, et selliseid ülalpidamise viise oleks keeruline sundkorras täita, mistõttu selliste viiside vanemluskokkuleppes kui täitedokumendis välistamine on igati õigustatud. Kui selliseid „muu viisi“ kokkuleppeid soovitakse vanemluskokkuleppesse sisse kirjutada, siis kindlasti sundkorras mittetäidetavasse kokkuleppe ossa, vaid nn muude, sundkorras mittetäidetavate kokkulepete alla. Selliseid kokkuleppeid tuleb eluliselt ette palju ja ettearvamatuid ja vanemaid keelata nendes kokkulepet saavutamast ei oleks perelepituse olemusega kooskõlas. Ka PKS-i järgi, kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.
Vastus artikli alguses esitatud küsimusele
Vastates esitatud küsimusele oleme seisukohal, et:
1. olukorras, kus lapse ja vanemate suhtlemine on ajaliselt jagatud pooleks (50:50), ei ole vanematel kohustust vastastikku lapsele elatise maksmises kokku leppida, kuid vanemluskokkuleppes tuleks (kehtiva õiguse nõuete täitmiseks) vanemate hinnangul/kokkuleppel ära nimetada elatise suurus ja põhimõte, et nad seda vastastikku võrdsetes summades üle ei kanna;
2. riikliku perelepitusteenuse tulemusel sündivas vanemluskokkuleppes pole täitedokumendina võimalik kokku leppida „muul viisil“ ülalpidamise andmises, kui see
„muu“ ei ole perioodiliselt makstav rahasumma (lisaks elatisele täiendavad perioodiliselt määratletavad rahasummad);
3. leiame, et lisaks elatisele on võimalik vanemluskokkuleppes sõnastada vajadusel sundtäidetavaid rahalisi kokkuleppeid. Ei ole alust väita, et ainult elatise kokkulepe on sundtäidetav, muu perioodiline makse lapse kulude katmiseks aga mitte.