Olen perelepitusega tegelenud viimased neli aastat, advokaadina laste õiguste kaitsmisega ligi kümme aastat. Selleks on eeldusena tulnud läbida märkimisväärne hulk koolitusi ja sooritada eksameid jms. Nüüd on ees ootamas uus perspektiiv. Nimelt käesoleva aasta 1. septembrist jõustub riikliku perelepituse seadus (RPLS). Mitmed minu vahendatavate läbirääkimiste osalised, on küsinud, et mida see riiklik perelepitus tähendab ja kas peaks käimasoleva lepitusmenetluse lõpetama ja ootama riiklikku perelepitust? Kuna selle kohta meediast suurt midagi lugeda ei ole, siis alljärgnevalt mõned mõtted, nagu ma nendest asjadest aru saan.
Mis teeb perelepitusteenuse riiklikuks?
Esiteks see, et riiklikku perelepitust korraldab riik läbi Sotsiaalkindlustusameti (SKA). SKA on lepitusorgan ning tagab perelepitusteenuse osutamise.
Teiseks see, et taotlused perelepitusteenuse saamiseks tuleb esitada läbi SKA riigile, mitte kohalikule omavalitsusüksusele või otse perelepitajale. Seepeale teeb SKA otsuse teenuse saamise ja perelepitaja määramise kohta. SKA võib perelepitusteenuse osutamisest teatud tingimustel ka keelduda.
Kolmandaks see, et riiklikku perelepitust rahastatakse riigieelarvest.
Kuna tegemist on riikliku ehk riigi korraldatud avaliku teenusega, siis juhul kui isik ei nõustu SKA haldusotsuse või sooritatud toiminguga, on tal õigus esitada vaie SKA-le. Oluline on rõhutada, et lepitusmenetluse läbiviimine, sealhulgas lepituskokkuleppe kinnitamine ja kinnitamata jätmine, ei ole haldusmenetlus haldusmenetluse seaduse tähenduses.
Kas riiklikud perelepitajad on riigiametnikud?
Isegi kui sellistest plaanidest (hakata riiklikku perelepitust osutama vastavate riigiametnike kaudu) on erinevaid jutte liikunud, sai seadusesse kirja, et riikliku perelepitusteenuse osutaja ehk perelepitaja on SKA-ga lepingulises suhtes olev lepitusmenetlust vahetult läbiviiv isik. See tähendab seda, et need samad perelepitajad, kes tänagi FIE-na või eraettevõtjatena lepitusturul tegutsevad, saavad teatud eelduste täitmisel (sh vastava koolituse läbimisel ja/või eksami sooritamisel) sõlmida riigiga (SKA kaudu) vastava lepingu, millega riik riikliku perelepituse
korraldajana ostab perelepitusteenuse vahetu osutamise (perelepitusmenetluse vahetu läbiviimise) eralepitajatelt sisse.
Omaette küsimus on, kas riigile perelepitusteenust osutav eralepitaja satub või võib teenuse osutamise käigus sattuda olukorda, kus teda saaks käsitleda avaliku ülesande täitjana või selleks ametiseisundit omava isikuna (ehk ametiisikuna). Seda ma siinkohal lahkama ei hakka.
Mis lepitusosalisele riikliku perelepituse rakendumisel muutub?
Suurimaid muutusi saavad oma nahal tunda just perelepitajad ise, kes on siiani eraviisiliselt perelepitusteenust pakkunud ning kes otsustavad nüüd ka riigile selles osas allhanketeenust osutada.
Laps on riiklikus perelepituses A ja O – see on kogu lepituse alus. Lepitaja oli ja on eralepituses ning jääb ka riiklikus perelepituses erapooletuks, ehk siis perelepitaja aitab kõiki osapooli võrdselt. Samas perelepitajad teavad, et kuna perelepitus puudutab otseselt või kaudselt lapsi ja nende huve ning heaolu, on perelepitajal (nagu ka lapsevanematel) kohustus juhinduda lapse huvidest ja heaolust ning pakkuda lepitusmenetluse osapooltele lahendusi, mis parimal moel tagavad lepitusmenetluse osapoolte suhteid lapsega ning lapse huve ja heaolu nüüd ja tulevikus.
Nn eralepituse põhireegliteks on, et lepitusmenetlus on vabatahtlik, erapooletu, konfidentsiaalne, tasuline ning keskendutakse vastastikuse kokkuleppe (konsensuse) saavutamisele. Kas see kõik jääb riikliku perelepitusteenuse puhul jätkuvalt nii?
Pikemalt selle üle arutlemata võib küsida, kas kohtu poolt perelepitusse suunamise korral saame enam rääkida perelepitusmenetluse vabatahtlikkusest või mil määral saame?
Samuti konfidentsiaalsusküsimus. Kui riiklik süsteem peab kliendi andmeid ja protsessi tulemusi menetlema läbi mitmete riigiametite, siis erasektoris jääb pöördumine konfidentsiaalseks ja kokkulepe läheb õiguspärasele vormistamisele vaid klientide endi soovil. Kas riiklik perelepitus on konfidentsiaalne või mil määral on?
Seni tasuline teenus muutud selle teenuse saajale tasuta teenuseks
Riiklikud perelepitajad hakkavad oma professionaalse teenuse eest saama tasu riigilt SKA kaudu. Lepituse osapooltele on aga riiklik perelepitusteenus tasuta, kuna vaatamata selle teenuse suhteliselt tagasihoidlikule turuhinnale, ei ole see siiski paljudele taskukohane. Riik on otsustanud riikliku perelepituse teenuse eest ise tasuda eesmärgiga, et Eestis oleks võimalik üles kasvatada rohkem vaimse poole mõttes terveid lapsi, ilma tänase ja hilisema sotsiaalhoolekande täiendava sekkumiseta.
Kohus peatab oma menetluse
RPLS-is nimetatud perelepitusteenuse saamise eelduseks on, et vanemad ja vaidlusest puudutatud lapse elukoht on Eestis. Samas perelepitusteenust osutatakse ka juhul, kui vaidlus allub Eesti kohtule ja kohus on suunanud vanemad perelepitusse. Kohus peatab kohtumenetluse perelepitusmenetluse lõppemiseni. Kui kohtule esitatakse riikliku perelepitusteenuse edutuse tõend, jätkab kohus asja menetlemist.
Võib ka otse riigilt teenust taodelda
Nagu eespool öeldud, muutub teenuse taotlemise kord ja seda saavad oma nahal tunda just taotlejad. Taotlus esitatakse SKA-sse ja küllap SKA selles osas potentsiaalseid lepitusosalisi sobival ajal ka õpetab/juhendab. Siiski on oluline teada, et taotlust SKA-le ei esitata, kui kohus on lapsega suhtlemise korraldamise asjas teinud perelepitusse suunamise määruse.
Kui üldjuhul algab lepitusmenetlus siis, kui lepitusosalised on jõudnud kokkuleppele asja lahendamises lepitaja juures ning lepitaja on alustanud lepitusmenetluse läbiviimist, siis riikliku perelepituse puhul algab perelepitusmenetlus alles peale seda, kui SKA on teinud otsuse teenuse saamise ja perelepitaja määramise kohta. SKA võib perelepitusteenuse osutamisest ka keelduda.
Lapse ärakuulamine
Lapse huvide väljaselgitamiseks tuleb vaidlusest puudutatud lapsele anda lepitusmenetluse käigus võimalus oma arvamust avaldada. Laps tuleb ära kuulata tema vanust ja arengutaset arvestades sobival viisil. Kuna sellist kohustust varasemalt perelepitajatel ei olnud ja paljugi sõltus sellest, kas vaidlevad vanemad andsid lepitajale nõusoleku lapsega suhtlemiseks ja tema arvamuse ära kuulamiseks, siis riiklikus perelepituses on lapse ärakuulamine kohustuslik (mõistagi on ka erisused, mil lapse ärakuulamisest võib loobuda).
Tavakokkuleppe asemel sundtäidetav täitedokument
Tõdegem, et nn eralepitus keskendus ja keskendub jätkuvalt vanemlikule koostööle, mille eesmärgiks ei ole täitedokumendi loomine, vaid vanemate vaheline vabatahtlik kokkulepe. Viimane loob eeldused, et kui kokkulepe on vabatahtlik, siis seda vabatahtlikult ka täidetakse. Täitedokumendi mõte on ajendatud eesmärgist seda vajadusel sundtäita, mis aga ei pruugi olla lepitusosaliste eesmärk. Sundtäidetav dokument peab vastama ka teatud eeldustele resolutsiooni osas. Kui perelepitaja nüüd sellist täitedokumendi teksti menetlusosalistele „tungivalt soovitama“ hakkab, sest seadus näeb seda ühe väljundina ette, siis kas perelepitaja on enam erapooletu või mil määral on?
Üldiselt eeldatakse, et mõistlikud lapsevanemad täidavad omavahelisi kokkuleppeid vabatahtlikult. Alati nii ei lähe, mistõttu on oluline teadmine ka see, et SKA kinnitatud vanemluskokkulepe on täitedokument. Alaealise lapse ülalpidamist puudutav SKA kinnitatud vanemluskokkulepe on täitedokument juhul, kui see sisaldab kokkulepet elatise maksmise kohta.
Kui kuni 01.09.2022 kehtib kord, et kui kohtu määrust või kokkulepet lapsega suhtlemise korraldamiseks rikutakse, on kohtul vastava avalduse alusel võimalik läbi viia lepitusmenetlus. Sealt edasi sellist kohtu lepitusmenetlust enam ei toimu.
Kohus määrab lapsega suhtlemist korraldavas kohtumääruses sunnivahendid, mida saab rakendada kohtumääruse rikkumise korral, ja selgitab sunnimeetmete rakendamise korda. Kohus lubab suhtluskorda täitma kohustatud isiku suhtes jõudu rakendada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud tulemuseta või kui on põhjust eeldada, et see jääb tulemuseta, või kui on vaja lahend kiiresti täita ning jõu kasutamist õigustab vajadus tagada lapse heaolu, mida ei ole muul viisil võimalik saavutada. Seadus ei näe ette, et SKA kinnitatud vanemluskokkuleppe kui täitedokumendi kohtutäituri poolsel täitmisel saaks veel mingeid eraldi kohtu määratud sunnivahendeid (nt jõu kasutamine) rakendada. Kohtutäitur saab juhul, kui vanemluskokkuleppe vabatahtlik täitmine ei toimi, täita vaid lepituspoolte kokku lepitud
resolutsioonis selgelt sõnastatut. Sunnivahendite määramiseks tuleb kohtusse pöörduda. Seega tegelikult pahatahtliku lapsevanema vastu suhtluskorra osas ikkagi ravivat rohtu ei ole.
Täitedokument on kohtutäiturile aluseks täitmise korraldamisel. Kuna riikliku perelepituse seadus mingit erikorda ette ei näe, siis selleks, et kohtutäiturile täitmiseks täitedokumenti esitada, tuleb sissenõudjal täita täitmisavaldus, allkirjastada see ning esitada koos täitedokumendiga kohtutäiturile. Vanemluskokkuleppe vormistamine selliselt, et see oleks täitedokumendina täidetav, võib osutuda õigusteadmisteta riiklikele perelepitajatele (kõik ei ole ju juristid), rääkimata siis lepitusosalistele endile, väljakutseks. Mitte, et n-ö tavalises perelepitusmenetluses võiks kokkulepped ollagi segaselt sõnastatud, aga riiklikus perelepitusmenetluses peavad läbirääkivad menetlusosalised perelepitaja abil ja toel hakkama sõlmima sellise resolutsiooniga vanemluskokkuleppe tekste, mis peavad olema selgelt arusaadavad ja täidetavad ka muu kokkuleppe tekstita. Kogu lugupidamise juures kohtunike suhtes ei saa käsitletava teema huvides jätta mainimata, et isegi kohtunikud pole alati suutnud nt lapsega suhtlemise korra lahendite resolutsioonide puhul tagada sõnastust, mis oleks vajadusel kohtutäiturite poolt ühemõtteliselt täidetavad. Lahendus ei saa olla ju ka see, et SKA ametnikud, keda ka vastavalt koolitama peaks hakkama, hakkavad vanemluskokkuleppeid ise täidetavateks ümber sõnastama. Muud lahendust ilmselt ei ole, kui perelepitajatele metoodiliste juhiste koostamine ja nende koolitamine. Kasu tooks ka kohtutäiturite soovituslike seisukohtade ärakuulamine ja nendega arvestamine.
Riikliku perelepitusteenuse tulemus
Vanemluskokkuleppe sõlmimisel riiklik perelepitusmenetlus lõppeb. Samuti lõppeb menetlus siis kui vanemluskokkuleppeni ei jõuta. Sellisel juhul edastab SKA lepitusosalistele edutuse tõendi (kas see on haldusmenetlus, otseselt ei selgu). Aluseid edutuse tõendi väljastamiseks on teisigi. Võrdluseks, et lepitusseaduse (mitte RPLS) järgi väljastab lepitaja lepitusosalise soovil dokumendi, mis kinnitab lepitusmenetluse edutust – perelepituse osas pole seda võimalust minu teada kunagi kasutatud. Samuti pole perelepituse osas kunagi kasutatud lepitusseaduses lubatud üldist võimalust lepitusmenetluse tulemusel sõlmitud kokkuleppe kohtu poolt täidetavaks tunnistada.
Kui kohus tegi riiklikusse perelepitusse suunamise määruse ja lepitusmenetlus on lõppenud, edastab SKA kohtule teabe vanemluskokkuleppe kinnitamise kohta või edutuse tõendi lepitusmenetluse edutuse korral või nt ka teabe vaidlusest puudutatud lapse täisealiseks saamise kohta.
RPLS-i järgi saab asuda seisukohale, et riikliku perelepitusmenetluses ja selle tulemusel võivad lepitusosalised kokku leppida perekonnaseaduses sätestatud lapsega suhtlemise õiguse või alaealise lapse ülalpidamisega seotud küsimustes. Olgu etteruttavalt öeldud, et alates 01.07.2023, kui kohus on teinud perelepitusse suunamise määruse, võib lepitusmenetluse käigus kokku leppida ka hooldusõiguslikes küsimustes. Ehk siis varem või hiljem suunavad kohtud alaealise lapse elukorralduslikes küsimustes tekkinud vaidlused läbi SKA riiklike perelepitajate töölaudadele. Kohtute töökoormust ja seetõttu kohtuvaidluste paratamatut venimist arvesse võttes on see igati mõistlik.
Jätsin teadlikult käsitlemata perelepituse erijuhud, ehk olukorrad kus on esinenud lähisuhtevägivalda, lapse väärkohtlemist või hooletusse jätmist või kus ühel või mõlemal lepitusosalisel on psüühikahäire või intellektipuue. Erijuhte lahendatakse erireeglite järgi.
Kokkuvõtvalt:
sisulise poole pealt ei muutu justkui midagi – perelepitus kui selline oli, on ja ilmselt ka jääb olemuslikult traditsiooniliseks vahendusmenetluseks koos kõigi rahvusvaheliselt väljakujunenud põhimõtete ja reeglitega ning lepitajate asjakohaste kutseoskuste realiseerimisega. Samas on riikliku perelepituse puhul näha mitmeid muudatusi, alustades põhireeglite võimalikust muutumisest (vabatahtlik, erapooletu, konfidentsiaalne, tasuline jt) ning jätkates taotlemise, menetluse alustamise ja lapse kohustusliku ärakuulamisega (mis on mõistagi lepitajale sisuline töö) kuni kohtutäituri poolt täidetava vanemluskokkuleppe (õigusteadmisteta lepitajale paras väljakutse) või edutuse tõendi vormistamiseni.
Tõe kriteerium on praktika. Loodetavasti saab riiklik perelepitusteenus eduka stardi ja hoo sisse ning realiseerub üks uue teenuse eesmärke – kohtute koormus nn lastega seotud vaidluste osas väheneb.