Alustame selgitusest, et kasutame selles artiklis mõistet „lahutama“ abielu lõpetamise ja „lahku minema“ muu püsiva suhte lõpetamise tähenduses. Ja „tagajärgi“, millest juttu teeme, saavad tunda peamiselt süütud lapsed, kuid sellest ei jää puutumata ka lahutajad/lahkuminejad ise. Siiski on üldistavalt raske öelda, mis on lastele parem – kas õudne lõpp või lõputu õudus. Me pooldame seisukohta, et õnnetut abielu „laste pärast“ säilitada ei ole mõistlik – lapsed pole rumalad ja saavad aru, kui vanemad kehva mängu juures üritavad head nägu teha. Sellisest üheskoos „sõbralikust vegeteerimisest“ pole kasu kellelegi. Mõistlikud vanemad suudavad ka lahus elades lapse/laste huvide eest seista ja lapsele/lastele armastust, turvatunnet, stabiilsust, õnnelikku lapsepõlve, haridust ja palju muud head pakkuda. Lahus elavate, kuid lapse huvides koostööd tegevate lapsevanemate lapsed ei ole uuringute järgi kuidagi oma arengus kehvemas olukorras kui kooselavate vanematega tervete perede lapsed.
13.01.2023, ilmus Õhtulehes Sirje Maasikamäe toimetatud artikkel pealkirjaga „Kardad lahutust pärast 50. eluaastat? Ära kannata, vaid alusta hoopis uut elu!“ (https://tervis.ohtuleht.ee/890920/kardad-lahutust-parast-50-eluaastat-ara-kannata-vaid-alusta-hoopis-uut-elu). Tegemist on Soomes ilmuvas ajakirjas ET-lehti ligi kuus aastat tagasi ilmunud loo eestindatud tekstiga. Originaalteksti autor Ilja Ojala on esitanud oma lugejale, kelleks on 60-aastane soome naine, mitmeid Soome ühiskonna tõdemusi pikkade liitude lõppemisest. Selline selgitus võinuks ka viidatud artikli eestikeelse versiooni juures olla, et Eesti lugeja saanuks aimu sellest, miks, millal ja kellele see artikkel oli kirjutatud. Aga mitte sellest ei tahtnud me rääkida. Samas saime sellest artiklist indu kirjutada alljärgnev arvamuslugu, mis käsitleks olukorda meil siin, Maarjamaal.
Perelepitaja juurde satuvad noored lahutajad/lahkuminejad
Riikliku perelepitajana ja kohtutäiturina puutume me igapäevaselt kokku ebaõnnestunud abi- või kooselu tulemustega. Kuna osutame teenust kolmes keeles, siis saame oma tähelepanekuid teha nii eestikeelse, venekeelse kui ingliskeelse klientuuri osas. Tõsi – riikliku perelepitaja juurde ei satu „pika liidu lõhkujad“ ja juba eakamad lahutajad, kuna neil ei ole probleeme alaealiste lastega. Ka kohtutäiturini nad alaealiste laste küsimustes ei jõua.
Siinkohal on hea uuesti ja uuesti selgitada, et riiklik perelepitus ei ole pereteraapia või muu teraapia, ega ka vaidlemise koht (vaieldakse kohtus), vaid lapsevanemate vaheline
läbirääkimiste protsess, eesmärgiga kokku leppida lahuselavate vanematega pere lapse/laste elukorraldust ja ülalpidamist reguleeriva vanemluskokkuleppe tingimustes. Alates 01.07.2023 lisanduvad siia kohtu suunatud juhtudel ka kokkulepped ühise hooldusõiguse lõpetamiseks osaliselt või täielikult ning hooldusõiguse üleandmiseks osaliselt või täielikult ühele vanemale. Seega – riiklik poliitika on, et lastega seotud asjad kuuluvad esmalt riiklikul perelepituse teenusel lahendamisele ja alles siis, kui vanemad ise kokku leppida ei suuda, lahendab asja kohus. Riikliku perelepituse eesmärk on edu, ehk vanemluskokkuleppe saavutamine ja kui see ei õnnestu, siis väljastatakse edutuse tõend. Vanematel ongi nüüd valiku koht – kas ise kokku leppida selles, kuidas edasist elu ja suhtlust lapsega/lastega korraldada või ütleb kohus, kuidas vanemad edasi elama peavad. Mõistlikul vanemal pole raske siin valikut teha.
Tulenevalt eesmärgist jõuda vanemluskokkuleppeni, tuleb riiklikel perelepitajatel valida selleks sobilikke meetodeid, millistest kandvam roll on läbirääkimiste strateegjal ja taktikal, kuid mitte ainult. (Üli)erutunud vanemate maharahustamiseks on mõistagi omad võtted ja perelepitajatele antud õigus (seaduse mõttes kohustus) laste ärakuulamiseks on taas hoopis teistsugune ettevõtmine teistsuguste meetoditega. Aga olgu, kuidas on – igav selle teenuse vahetu pakkumine kohe kindlasti ei ole… Igav pole ega saa olema ka kohtutäituritel, kes eelnimetatud vanemluskokkulepet kui täitedokumenti peavad vajadusel sundkorras täitma hakkama, kuigi hetkel on selles osas praktikat veel kasinalt.
Karile jooksnud paarisuhted, mis lahutanud või lahku läinud paare perelepitusse toovad, näitavad meie praktika järgi ühest küljest seda, et umbes pooled noored ei olnud vanemateks saades abielus ning teisalt seda, et nende lapsevanemate abi- või kooselu on kestnud vaid mõne aasta või siis maksimaalselt 5-6 aastat. Sageli on lahku otsustatud kolida veidi enne lapse kooli minekut. See toob endaga kaasa perelepituses lisaks lapsega suhtlemise korra ja ülalpidamise käsitlemisele ka hooldusõiguslikud küsimused, nagu lapse viibimiskoht (see probleem muutub keeruliseks, kui vanemad asuvad elama lahkukolimise järgselt erinevates linnades – nt lasteaia lastel võib vaja minna kahes erinevas linnas elades kahte aia kohta, mille maksumus tõuseb), millest vähemalt Tallinnas sõltub suuresti ära ka koolivalik, samuti lapse tervisega seotud küsimused. Mõttekohana olgu märgitud Rootsi mudel, mis lapse vaates siin leevendust toob, ehk tungiv soovitus vanematele lahkukolimise järgselt võimalikult lähestikku uus elamine muretseda. Nii on mugavam lapsel “kolida” ja elukeskkond jääb pigem samaks koos sotsiaalse poole ehk sõpradega.
Paarisuhtes ebaõnnestumine ei tähenda vanemaks olemise ebaõnnestumist
Paistab nii, et noori ei ole koos- või abieluks ette valmistatud (selle kohta on saadaval hulganisti kirjandust) – seda pole teinud kool ja seda pole teinud ka noorte vanemad (või on nad sellelaadses püüdluses ebaõnnestunud). Võib täheldada teatud egoismi tõusu peresuhetes ehk siis mina-kesksust (mõnikord lausa „mina ja maailm“ hoiakuid). Nartsissismi kui mõiste sisustas Sigmund Freud artiklist “Zur Einführung des Nartsissmus” juba 1914, kirjeldades nartsissistlikku isiksustüüpi siiski veidi hiljem (1931) – see ei ole midagi uut. Seda on peetud rohkem lääneriikide nähtuseks. Siiski näeb negatiivset nartsissismi peresuhetes ka meil pigem sagedamini. See ilmneb kalduvuses paarisuhet lõhkuda, soovimatuses teistega arvestada, teiste ärakasutamises, meeleolude kiires vaheldumises jms. Põhjused on ilmselt lapsepõlves kogetud ülehindamises (nn imelapse kompleks) või hoopis tõrjutuses ning see võib areneda elusaatusest tingitud ebaedu, repsressiooni vms taustal.
Omaette nähtuseks on viimastel aastatel süvenenud “eraviisilise jälitustegevuse” kasv peresuhetes – püütakse kõike ja kõiki salvestada, pildistada või videosse võtta jne. IT valdkonna areng annab selleks lihtsaid võimalusi. Ka seletuste järgi näib, et valmistutakse pidevalt erinevateks protsessideks (kohus jms), kogudes selleks tohutul hulgal “asitõendeid”. Ka see viitab nartsissismile ja selle eesmärgiks võib olla vastaspoole hävitamine. Lapse huvide ja nende huvide kaitsmisega pole siin küll midagi pistmist. Täitemenetluse väliselt ja ka täitemenetluses erinevate episoodide salvestamine jätkub, mistõttu on eriti oluline rõhutada lahku kolinud vanematele tõsiasja, et salvestus võib avaras internetiruumis oma elu elama hakata. Kui kord avalikult meedias või sotsiaalmeedias miskit episoodi on avaldatud, võidakse seda salvestada kolmandate isikute poolt. Vaevalt on vanemad nõus vaatama inimlikult mõistetava äkkviha saatel salvestatud räpast episoodi ka 10 aasta pärast kergesti leitava googel otsingumootori kaudu. Või kui vanemad isegi oleks, kas toona 3 aastane laps sooviks 13 aastaselt vanemate võimuvõitlusi enda näo ja pildiga vaadata? Või kuidas mõjuks see lapse füüsilisele ja vaimsele tervisele tema igapäeva sotsiaalset kuuluvust arvestades? Mida arvatakse koolis, sõprade ringis? Need on küsimused, millele vanemad peavad enne mõtlema kui mistahes viisil midagi jäädvustavad või jäädvustatud kaadreid avalikustavad.
Lisaks ei huvituta asjadest, mis tegelikult isiku käitumist moel või teisel juhivad, nagu pereväärtused, lapsepõlvekodu ja suguvõsa kombed jms. Mõnikord tundub, et mingeid väärtusi polegi (see on laiem kultuuri kontekst), millest on tõeliselt kahju. Noorte lahutanud või lahku läinud vanematega vesteldes ilmnevad sageli elementaarsed asjad, mille mitteteadmine on veidi üllatav. Üheks üllatuseks on lahku kolinud lapsevanematele sellest teada saamine, et nende ühisel/ühistel lapsel/lastel ei ole teist peret kui laps/lapsed, tema/nende isa ja ema. Arvatakse, et kui lahku kolitakse, siis lõppeb ka seni toiminud pere. Nii see mõistagi ei ole, aga see on eraldi pikk teema, mis ajaleheartiklisse ei mahu. Ka kohanemisvõimel on oluline osa inimeste lahku kolimisel, mis omakorda on seotud lapsepõlve kogemustega. Kanada psühholoog Albert Bandura märib, et inimesed jagunevad hakkama saamise mõttes tõhusateks ja vähemtõhusateks. Sealhulgas on Bandura arvates oluline “lastetuba” ehk kuidas lapse erinevad kogemused (eriti rasked) läbiti. Sellest sõltub, kas täiskasvanueas nähakse takistusi uute võimalustena või loobutakse kergekäeliselt (näiteks lahutuse kasuks).
Lahku kolinud vanematele on raskesti mõistetav vahetegu paarisuhte ja vanemliku suhte vahel. Ei taheta mõista, et kui paarisuhtes ollakse ebaõnnestunud, võidakse vanematena õnnestuda. Selleks on aga vaja tahet ja koostööd, kuid seda viimast on paarisuhtes tekkinud isiklike ja vastastikuste pingete tõttu raske teha. Vähemalt perelepituse algstaadiumis näib, et vanematele tundub lihtsam käega lüüa kui üritada. Perelepitaja saab siin vanemaid innustada koostööle. Lahutamise ja abiellumise statistika Eestis on keskpärane. . Selle järgi oli aastal 2021 kõigi abielude arv (6396), mis kasvas võrreldes eelmise aastaga lausa 5% ja lahutuste arv jäi aastal 2021 võrreldes eelmisega muutumatuks (2554). Kõige kehvem aasta oli 2010, kus abielusid oli 5066 ja lahutusi 2989. Samas pöördub igal aastal erinevate last puudutavate küsimuste lahendamiseks kohtu poole ligi 4000 inimest. Võib arvata, et koos elavad vanemad kohtusse ei pöördu, mistõttu statistiliselt on nähtav, et lahutavaid peresid on ligi kaks korda vähem kui last puudutavas küsimuses kohtusse pöördujaid. Sellest omakorda järeldub, et ligi pooled laste
asjades kohtusse pöördujad ei ole olnud abielus. Suhtlus- ja hooldusõiguse küsimused moodustasid 2020. aastal umbes viiendiku Sotsiaalkindlustusameti (edaspidi SKA) lastekaitseosakonna poole tehtud pöördumistest. Lasteabitelefonile tehti 2020. aastal hooldusõigusega seotud kohtumenetlusega ja kohtuvälistes küsimustes 678 pöördumist. Statistikaameti andmete järgi (https://www.err.ee/1608853334/mullu-hoogustus-abiellu-astumine) registreeriti eelmisel aastal Eestis abielusid rohkem kui näiteks viimasel viiel aastal. Trendid näitavad sedagi, et möödunud aastal kasvas vene ja ukraina rahvusest inimeste abieluliitude sõlmimine Eestis. Abielus sünnib rohkem lapsi
Teisalt statistika kinnitab, et eesti inimesed väärtustavad perekonda. Abielu on traditsiooniliselt seotud kooselamise ja laste saamise ning kasvatamisega. Aasta-aastalt on registreeritud abielude kõrval üha enam ka teisi perevorme, näiteks vaba kooselu, üksikvanemaga pere, kärgpere. Statistika kinnitab ka seda, et pered, kus lapsevanemad on abielus, püsivad enamasti kauem ja neisse sünnib rohkem lapsi.
Ühe Tartu Ülikooli doktorandi varasema uuringu järgi ligi 70% Eesti elanikest pooldab abielu sõlmimist kogu eluks. Abielule pühendumist toetab rohkem venekeelne elanikkond ja vanemaealised inimesed. Samas leiab 71% vastanutest, et õnnetu abielu lahutamine on õige, isegi kui peres on lapsed. Eestlased pooldavad lahutamist enam kui venekeelne elanikkond. Samuti ilmnesid regionaalsed erinevused – maapiirkondades pigem taunitakse lahutust. Võimalik, et tänaseks on need numbrid ka veidi muutunud.
Heaoluühiskondades tõesti tähendatakse, et pikad liidud lõpevad aina sagedamini. Eesti kohta säärane statistika puudub Olgu see suhe siis pikk või lühike, lahutus lööb alati mõra naiselikkusesse või mehelikkusesse ja oma identiteet tuleb uuesti luua. Ilja Ojala väidab oma viidatud artiklis, et lahutust kavandavad seeniorid kardavad kolme asja: kas ma saan majanduslikult hakkama, mida lapsed arvavad ja kas saan kunagi veel lähedust tunda. Noored lahutajad või lahku minejad minu hinnangul (see põhineb isiklikel vestlustel kogutu analüüsil) selliseid mõtteid üldiselt süviti ei analüüsi – nende jaoks paistab elu peale lahku minemist pigem ootusrikas ja vaata et roosilinegi ning kuskil on vähemalt ühe lahutaja/lahku mineja jaoks see „keegi kolmas“ kes sageli ongi lahutamise/lahku mineku põhjus. Veidi pessimistlikumad on need, kes on maha jäetud, kuid aeg parandab ka siin haavad – elu ju veel ees!
Perelepitus kohtus vaidlemise asemel
Aga asi pole veel lootusetu ja Eesti plaan suunata lapsevanemad kohtus vaidlemise asemel riikliku perelepituse teenusele läbirääkimisi pidama on lubav. Muidugi on iga algus keeruline ja ehk on alguses raske inimesi veenda, et on võimalik aidata lahus elavatel vanematel koostööd teha. Aja jooksul on perelepitajad (täpsem oleks sisu järgi öelda vahendajad) teistes riikides avastanud, et vanemate koostöö toetamine pole kaugeltki võimatu. Seda seetõttu, et eemal leinast (lahkuminekut samastatakse psühholoogiliselt leinaga), kurbusest, vihast ja süüdistamisest soovib enamik vanemaid hoida oma lastega tihedat kontakti ja nautida igapäevast elu, mida nad jagasid enne, kui suhe oma partneriga muutus.
Kui seda pole kooselu jooksul juhtunud, siis vähemalt riikliku perelepitusteenuse seanssidel kumbki vanem õpib tundma üksteise kogemusi ja oma laste vajadusi, mille läbi võib vanemate vahel tekkida suurem empaatia ja mõistmine. See võib esmapilgul tunduda võimatu, eriti
esimesel seansil, kui tunded on laes, kuid pikemas perspektiivis tasub see laste huvides ära. Võib-olla ei taha vanemad kunagi enam oma endise partneriga rääkida, kuid lapsed on hoopis teine asi.
Lahus elavate vanematega peredes elavad lapsed saavad kõige paremini hakkama, kui neil on lähedane kontakt iga oma vanema ja kõigi nende elus oluliste täiskasvanutega, sealhulgas vanavanemate, nõbude, tädide ja onudega ning peresõpradega. Iga vanema ja nende peredega veedetud aja korraldus peaks olema pingevaba ja võimalikult mitteametlik, jäädes paindlikuks ja reageerima laste muutuvatele vajadustele. See, mida laps 1-aastaselt soovib ja vajab, ei ole see, mida laps tahab ja vajab 10-aastaselt. Laiaulatuslikud uuringud näitavad kasu lastele jätkuvatest suhetest nii emade kui isadega.
Kogu perelepituse protsess algab lapsekesksest vaatenurgast, mis tähendab arusaamist, kuidas lapsed end tunnevad ja olukorda kogevad. Seda peavad perelepitajad riikliku perelepituse teenuse raames lapse ärakuulamisel välja selgitama. Omaette küsimus on, mida perelepitajad lapselt saadud informatsiooniga peale hakkavad – erinevalt kohtunikust ei tee perelepitaja vanemate ega lapse suhtes ühtegi otsust, kus lapselt saadud informatsiooni moel või teisel kasutada. Lapselt kuuldu on konfidentsiaalne ja seda ei või edasi anda ka lapsevanematele, kui laps just ei volita lepitajale üht või teist sõnumit vanematele edastama. Eks see mõtlemise koht ole – meie tunnetus on, et esmane lapse ära kuulaja peab olema lapsevanem, alles seejärel lastekaitsetöötajad jt teised lastega töötavad spetsialistid. Siiski on ka eriolukordi – nt kui on düsfunktsionaalsed või last kahjustavad suhted, siis lastekaitsetöötaja kaardistab lapse abivajaduse ja seal ei loe varasemad vanema selgitused.
Oma laste vaatenurga mõistmine peaks aitama rõhutada, kui oluline on teha koostööd oma eksiga. See ei ole alati lihtne ja võidakse leida, et mõned perelepitaja pakutavad ideed on vanemate omadest väga erinevad. Samas neid „ideid“ on viimase kolme aastakümne jooksul arenenud riikide perelepitajate poolt praktikas järele proovitud ja testitud ning tulemused näitavad, et need töötavad.
On oluline, et perede lahkuminekust mõjutatud laste häält kuuldaks (nagu nõuab ka laste õiguste konventsioon – lapsel on õigus väljendada oma vaateid vabalt kõikides teda puudutavates küsimustes), eelkõige seetõttu, et just neid mõjutavad vanematevahelised konfliktid nii sügavalt.
Karen ja Nick Woodall on oma raamatus (The Guide For Separated Parents, Putting Your Children First) vanematele kirjutanud, et laste vaimset ja ka füüsilist tervist mõjutab vanemate lahku kolimise järgne normaalne suhtlus rohkem kui lahku kolimise fakt iseenesest. Ehk et kui vanemad suudavad minimaalsed kokkulepped laste elukorralduste osas rakendada, siis on ka lapsed tulevikus terved.
Perelepitus ei ole mõeldud selleks, et õpetada, kuidas olla lapsevanem. On mõistlik eeldada, et lapsevanemad teavad seda juba ja on siiani teinud piisavalt head tööd. Laste ärakuulamise eesmärk peaks olema aidata vanematel mõista perekonna lahusolekut laste vaatenurgast ja mõista, et kuigi lahutajate/lahkuminejate suhe paarina võib olla lõppenud, ei ole nende suhe lapse vanemana lõppenud. Eestis riikliku perelepitusteenuse raames laste ärakuulamine, tulenevalt konfidentsiaalsusnõude rangest järgimisest perelepitaja poolt, seda eesmärki eesmärgipäraselt täita ei saa.
Me ei nõustu veendumusega, et lapsed “kuuluvad” oma emale ja et isad peaksid lihtsalt oma lapsele elatist maksma. Usume kindlalt, et lahuselavate vanematega peres elavad lapsed tahavad ja vajavad lähedast ja armastavat kontakti emade ja isadega ning võimaluse korral on selle regulaarne jagamine lastele kasulik. Kuid me ei usu ka seda, et lastega veedetav aeg tuleks
suhte lõppedes igal juhul jagada kaheks, nagu vara või maja. Jagatud vanemluse mudelid nagu 1+1; 1,5+1,5; 2+2 vms on kindlasti paljuses olukordades lahendus ja ehk parmgi lahendus ning lapsed võivad kohaneda sellega, et veedavad nt ühe nädala ühe vanema ja teise vanemaga, kuid enamik lapsi hindab väikest paindlikkust tehtud korralduste raames.
Kui suhtluskorra täitmine kohtutäiturini jõuab on tegemist reeglina ägedama vanemate vahelise tüliga, kus kohtulahendit teineteisele karistamise instrumendina kasutatakse. Kohtulahend aga ei tohiks kunagi olla kättemaksu vahendiks vaid objektiivseks olukorra lahendamiseks kohtu poolt ning absoluutse aktsepteerimisena vanemate poolt. Ehk jõustunud kohtulahendi järgselt ei ole mõtet süüdistada juriste, kohtunikke, kohtutäitureid ja Eesti riiki. Eesti riigi jaoks on oluline iga laps, kes säärastesse kannatustesse tiritud on, mistõttu kogu protsess, alustades sotsiaaltöötajatest ja lõpetades kohtutäituritega, on tehtud parimate oma ala spetsialistide poolt ja laste vajadusest lähtuvalt.
Laste jaoks on kõige olulisem see, et neil ei tekiks tunnet, nagu nende vanemad võistleksid nende poolehoiu pärast või et teine vanem oleks ärritunud, kui kehtestatud korda muudetakse. Väikesed lapsed reageerivad hästi kindlatele ja selgetele korraldustele, mis on läbivalt järjekindlad, teismelised aga hakkavad lõpuks selle vastu mässama, kui neile ei anta ruumi oma vajaduste ja soovide väljendamiseks.
Valmisolekuga aktsepteerida laste teise vanema tähtsust nende elus ja motivatsiooniga edasi proovida, saab lahus elavate vanematega pere pereelu korraldada kõigi asjaosaliste hüvanguks. Sellise eesmärgi saavutamine nõuab teatud eneseteadlikkust ja valmisolekut vaidlustada mõningaid viise, kuidas mõelda endast vanemana. Emaks olemine ei tähenda täiskohaga oma laste eest hoolitsemist ja nende kõigi vajaduste rahuldamist, isaks olemine ei tähenda lihtsalt lapsele elatise maksmist või lastega mängimist ja nende distsiplineerimist.
Olla piisavalt hea lapsest eraldi elav ema või isa tähendab, et ollakse valmis hoolitsema ning leidma viise, kuidas oma laste teist vanemat panna sama tegema. Kahekümne esimese sajandi algusaegadel peaks olema juba aeg sealmaal, et võime vanemate vahel jagada vastutust järgmise põlvkonna kasvatamise eest. Võib-olla on lahus elavate vanemate jaoks kõige raskem, eriti nendel isadel, kellel on raske leida oma lastega sellist igapäevast kontakti, nagu nad tahaksid, loobuda igasugustest arusaamadest vanemlike õiguste kohta. Perelepituses me ei räägi sellest, kuidas saavutada oma õigusi suhetes oma lastega (see on kohtuvaidluse teema), vaid sellest, kuidas luua oma endise partneriga koostöösuhe, mis mõistab teie laste muutuvaid vajadusi ja vastab neile nii palju kui võimalik. Usume, et n-ö õigustel põhinev lähenemine ei aita lapsi pikas perspektiivis, sest nad tunnevad, et nende vajadused on vanemate omadest teisejärgulised. Tõsi, mõnikord on vaja pöörduda kohtu poole, et lahendada juurdunud konflikt (vaidlus) laste hooldamise korralduse üle. Kuid isegi sellistes olukordades arvame, et perelepitus võib aidata, pakkudes ideid ja strateegiaid oma käitumise muutmiseks ja konflikte põhjustavate probleemide lahendamiseks.
Peamiseks konfliktide põhjusteks, mis senisest praktikast on esile kerkinud, on usalduse puudumine, samuti lahendamata viha ja lein. Perelepituses me püüame lahendada mõned probleemid ja teha väikseid muudatusi, mis toovad kaasa parema usalduse lahus elavate vanemate vahel. Olenemata konkreetse pere konkreetsest olukorrast, loodame, et perelepitus aitab vanematel konfliktidest eemalduda ja liikuda suurema koostöö poole, et suudame pakkuda vanematele mõistmist ja ideed, kuidas tulla toime mõne suure probleemiga, millega lahus elavad ema või isa kokku puutuvad.
Olgu võrdluseks öeldud veel seda, et kohtuvaidlused ei kasvata vaidlevate vanemate vahelist usaldust – kohus lahendab küll vaidluse, aga mitte probleemi. Kohtulahend ei pruugi olla
vastuvõetav kummalegi vanemale. Lisaks on kohtus käimine kallis, ajamahukas ja stressirohke.
Nii kohtulahendid kui vanemluskokkulepped võivad sattuda sundtäitmiseks kohtutäituri lauale. Seetõttu jäägu kõlama soovitus kõikidele vanematele, kes olude sunnil lahkuminemise järgselt lapse suhtlus- ja hooldusõiguse küsimustes otsuseid langetavad – lapse huvid esmaseks!